NATO

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist; teiste asjade kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon
NATO OTAN landscape logo.svg
NATO logo
Flag of NATO.svg
Lühend NATO, OTAN
Deviis Animus in consulendo liber
Asutatud 4. aprill 1949
Tüüp sõjaline allianss
Peakorter Brüssel, Belgia
Liikmed 30 liikmesriiki
Ametlikud keeled inglise, prantsuse
Veebileht nato.int
NATO liikmesriigid

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (inglise keeles North Atlantic Treaty Organization (NATO), prantsuse keeles Organisation du traité de l'Atlantique nord (OTAN)) on sõjaline liit, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brüsselis. Viimati laienes NATO 2020. aastal, kui 30. liikmena ühines liiduga Põhja-Makedoonia. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 20 riiki.

Kuni Korea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati üles Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa järgmiseks kolmekümneks aastaks NATO sõjalisest tiivast. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusid Bosnia sõjas aastatel 1992–1995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas ka Eesti.

NATO artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aastal Ameerika Ühendriikides[1] ning NATO väed saadeti Afganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenud Liibüa-vastastes õhurünnakutes ja piraatlusevastastes operatsioonides. Artikkel number 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on käivitunud neljal korral: 2003. aastal käivitas selle Türgi seoses Iraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seoses Süüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli number 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.[2]

NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014 Jens Stoltenberg. Enne teda oli 2009–2014 peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Aastatel 2004–2009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Atlandi leping allkirjastati 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis

NATO lepingu eelkäijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud Brüsseli pakti, mis viis samal aastal Lääneliidu loomisele, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline organisatsioon.[3] Aga Ameerika Ühendriikide osalust peeti oluliseks ning läbirääkimised uue sõjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe. Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 4. aprillil 1949 Washingtonis ning leping jõustus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brüsseli pakti viiele osapoolele osalesid ka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani ja Island.[4] Osapooled leppisid kokku, et rünnakut neist ühe vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Rünnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kõik teised abistama, kuid konkreetne meetod jäi igaühe enda otsustada: leping ei näinud tingimata ette sõjalist aktsiooni agressori vastu.[5]

Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid, kuid Korea sõja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koostöötavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATO-t välja töötama konkreetseid sõjalisi plaane.[6] Seda tööd alustati 1951. aastal Dwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[7] 1952. aastal peeti Lissabonis kohtumine eesmärgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide täitmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sõjalised õppused, kus harjutati Taani ja Norra kaitsmist merel.[8] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks ka Kreeka ja Türgi.

1954. aastal avaldas Nõukogude Liit soovi NATO-ga ühineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lükati tagasi, kuna selles nähti soovi alliansi nõrgestada.[9]

17. detsembril 1954 võeti vastu dokument nimega MC 48, milles sätestati, et sõja puhkedes Nõukogude Liiduga võib NATO kasutada aatomipommi, ükskõik kas Nõukogude Liit kasutab seda esimesena või mitte. See andis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajale (SACEUR – Supreme Allied Commander Europe) samasugused õigused tuumarelvade käsitlemiseks, nagu olid Ameerika Ühendriikide õhujõudude ülemjuhatajal.

Külma sõja ajal oli suurem osa Euroopast jagatud kahe alliansi vahel. NATO liikmed on näidatud sinise värviga, Varssavi pakti liikmed punase värviga

Lääne-Saksamaa inkorporeerimist NATO-sse 9. mail 1955 kirjeldas Norra tollane välisminister Halvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat pöördepunkti".[10] Selle otsuse peamine põhjus oli see, et ilma Saksamaata poleks Nõukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt jõudu vastu astuda.[11] Otsese vastusena sellele käigule loodi Varssavi pakt, mille allkirjastasid 14. mail 1955 Nõukogude Liit, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Külma sõja osapooled olid seega välja joonestatud.

1957. aastal korraldati alliansi siiani kõige ambitsioonikam sõjaline õppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales ühtekokku üle 250 000 mehe, 300 laeva ja 1500 õhusõiduki Norrast Türgini.[12]

NATO ühtsus pandi proovile Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i valitsemisajal.[13] De Gaulle protesteeris Ameerika Ühendriikide juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tõlgendas Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaminister Harold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958 nõudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga võrdväärsel positsioonil.[14] Kui reageering jäi de Gaulle'i jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejõude arendama ülejäänud alliansist sõltumatult. De Gaulle'i eesmärgiks oli võimalus sõjaolukorras idablokiga eraldi rahu sõlmida, kaasamata end laiemasse NATO ja Varssavi pakti riikide vahelisse sõtta.[15] Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsusmaa Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.

Kuigi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal näitas Prantsusmaa ülejäänud NATO suhtes üles solidaarsust, jätkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist. 1966. aastal viis Prantsusmaa kõik oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära ning kõigil NATO võõrvägedel paluti riigist lahkuda. Prantsusmaa jäi siiski NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonis ning hakanud taas liikuma täieliku integreerumise suunas.

Pingelõdvenduse käigus toimus NATO ja Varssavi pakti juhtide vahel palju kõrgetasemelisi kohtumisi

Külm sõda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi pakti riikide vahel. 1969. aasta lõpul algasid Helsingis läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest üks käsitles raketitõrjesüsteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978 defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmärki: tagada turvalisus ja taotleda pingelõdvendust vastaspoolega. See pidi tähendama ka võidurelvastumise edasist ohjeldamist.[16] 1979. aastal Varssavi pakti tuumavõimekuse suurenemise valguses võttis NATO vastu otsuse sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta.[17]

1990. aasta juulis kuulutati Londoni tippkohtumisel külm sõda lõppenuks ning NATO kaotas de facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmärk ja olemus vajasid ümberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sõjalises tegevuses. Järgmise aasta tippkohtumisel Roomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes.[18]

Aastatel 1994–1997 NATO laienes ja uuendas oma tegevusvaldkondi, näiteks loodi koostööprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumisläbirääkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.

Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid kuulutas NATO välja artikkel 5 operatsiooni Ameerika Ühendriikide toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise ühendusest üleilmsete (globaalsete) eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma maa-ala.[19]

2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks sai ligi 13 000-meheline üksus, mis on 5–10 päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused.[20]

Seoses majandussurutisega seisis NATO küsimuse ees, kuidas säilitada kaitsevõimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen tõi kasutusse "targa kaitse" mõiste, mis tähendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle näiteks on ka Balti riikide õhuturve.[21]

2012. aasta Chicago tippkohtumise üheks päevakorrapunktiks oli NATO laienemine. Praegu ootavad seda kaks riiki: Bosnia ja Hertsegoviina ja Gruusia.[21]

NATO liikmesriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka: NATO liikmesriigid
NATO kujunemise ajalugu

Alates 27. märtsist 2020 on NATO liikmeid 30.

Liikmesriigid liitumisaastati:

Eesti NATO-s[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka: Eesti NATO sõjalistes operatsioonides
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush 2004. aastal koos seitsme riigi peaministriga pärast nende NATO-ga liitumise tseremoonia tähistamist. Eesti tollane peaminister Juhan Parts on paremalt teine

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sõjaväeliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korras Kaitseliit.[22] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatükk võeti peaaegu muutmata kujul üle 1938. aasta põhiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tänapäeval arvavad põhiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes.[23] 1992. aasta valimiste järel moodustatud valitsuse poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. 1992. aastal käsitles Ülo Nugis oma kõnes esimest korda Eesti NATO-ga integreerumist.[viide?] Siiski nägid paljud poliitikud püüdlusi NATO-ga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[23]

Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[24] Kaitsejõudude rahvusvaheline koostöö sai raamistiku NATO välja töötatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli mõeldud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilise ja sõjalise koostöö arendamiseks. Esimest korda fikseeriti NATO-ga liitumise eesmärk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti täitma NATO liikmesuse tegevuskava ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.[22] Liitumisläbirääkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta märtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu koos kõigi lisadega. Eestist sai NATO täieõiguslik liige 29. märtsil 2004, kui ühinemiskirjad anti Ameerika Ühendriikide valitsuse kätte hoiule.[25]

Eesti välisminister Urmas Paet ja Ameerika Ühendriikide välisminister Hillary Clinton 2010. aastal Tallinnas

2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 22.–23. aprillil 2010 Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton ja Euroopa vägede ülemjuhataja Stavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmesuse tegevusplaan.[26]

Pärast 2007. aasta aprillirahutusi toimunud küberrünnakud Eesti veebiserverite vastu tõstsid esile NATO riikide haavatavuse kommunikatsioonisüsteemide kaudu ning arutama hakati NATO küberkaitse poliitikat. 14. mail 2008 asutati Tallinnas NATO küberkaitsekoostöö keskus.[27]

Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasväed Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 Ameerika Ühendriikide maaväelast ning Taani hävitajad baseerusid Eesti lennubaasis. See oli esimene kord, kui NATO liitlased jäid Eestisse pikemaks ajaks. Tolleaegne peaminister Taavi Rõivas teatas, et Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid.[28][29][30][31]

25. augustist 2015 hoolitses Eesti õhuruumi valvamise eest Saksamaa lennusalk.[32] Eestisse on paigutatud kolm radariposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit ümbritseva õhuruumi ühtse radaripildiga. Seda peetakse üheks Eesti pikaajalise sõjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[33]

Rahastamine[muuda | muuda lähteteksti]

NATO liikmesriikide kaitsekulutused kokkuliidetuna moodustavad üle 70 protsendi kogu maailma kaitsekulutustest.[34] Igal liikmesriigil on kohustus investeerida SKT-st riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti, peale Eesti täidavad seda reeglit veel Kreeka, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia.[35]

Tegevussuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks liikmete kaitsmisele sõjalise rünnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas, näiteks Jugoslaavia kodusõjas. Samuti toimub dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed.

NATO humanitaarabioperatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euro-Atlandi katastroofiabi koordineerimiskeskus (EADRCC)

NATO rahutagamismissioonid[muuda | muuda lähteteksti]

NATO raketikilbiprogramm[muuda | muuda lähteteksti]

Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.

20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule, millega Poola nõustus lubama oma pinnale Ameerika Ühendriikide globaalse raketitõrjesüsteemi komponente..[36] 2009. aastal teatas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama siiski, et raketikilbi osasid Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile ei tule.[37] Uus plaan näeb hoopis ette Poola territooriumile AEGIS süsteemidega laevade paigutamise.[38]

NATO juhtimine ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

NATO praegune peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja tema eelkäija Anders Fogh Rasmussen (vasakul) rääkimas Norra sõjaväelastega

NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.

Peasekretär on ka:

Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.

NATO liikmesriikide esindatus organisatsiooni tegevuses[muuda | muuda lähteteksti]

NATO julgeolekualane koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

  • Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC – North-Atlantic Cooperation Council), 1997. aastast Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC – Euro-Atlantic Partnership Council)
  • NATO individuaalne partnerluse tegevusplaan (IPAP – Individual Partnership action Plan)
  • Terrorismivastane võitlus (PAP-T – Partnership Action Plan Against Terrorism)
  • Kaitsereformide läbiviimine (PAP-DIB – Partnership Action Plan on Defence Institution Building)
  • NATO rahupartnerlusprogramm (PfP – Partnership for Peace)
  • NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRC – NATO-Russia Permanent Joint Council)
  • NATO-Ukraina Komisjon (NUC – NATO-Ukraine Commission)
  • liikmesuse tegevusplaan (MAP – Membership Action Plan) riikidele, kes soovivad arendada partnerlussuhted liitlassuheteks.[39]

NATO sõjaline väestruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.

Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.

Väestruktuuri kuuluvad väeosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:

  • Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. Koos NATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force, NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugustes kriisisituatsioonides. See nn ekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
  • Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces, HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteähvardavate ohtude tõrjumiseks. HRF koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering Kirdekorpus staabiga Szczecinis, kus teenivad ka Eesti kaitseväe ohvitserid.
  • Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness, FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni.
  • Lisaks kiireks reageerimiseks ettevalmistatud väeosadele kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces, LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulise kollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nad allutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritud õhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.

NATO standardid[muuda | muuda lähteteksti]

  • NATO Standardization Office (NSO)
  • Standardization Agreement (STANAG)
  • Laskemoon (5,56×45mm NATO; 7.62×51mm NATO; 9×19mm NATO; 12.7×99mm NATO)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Invocation of Article 5 confirmed"
  2. ↑ "Statement by the North Atlantic Council following meeting under article 4 of the Washington Treaty"
  3. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13.
  4. ↑ "A short history of NATO". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. märts 2016. Vaadatud 12. mail 2015.
  5. ↑ "Protocol to the North Atlantic Treaty on the Accession of Greece and Turkey"
  6. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13–14.
  7. ↑ "NATO the first five years 1949–1954"
  8. ↑ Baldwin, Hanson (28 September 1952). "Navies Meet the Test in Operation Mainbrace". New York Times: E7
  9. ↑ "Fast facts about NATO". CBC News. 6 April 2009.
  10. ↑ "West Germany accepted into Nato". BBC News. 9 mai 2011.
  11. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 15
  12. ↑ ""Emergency Call". Time. 30 september 1957". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2011. Vaadatud 12. mail 2015.
  13. ↑ Garret Martin, "The 1967 withdrawal from NATO – a cornerstone of de Gaulle's grand strategy?" Journal of Transatlantic Studies (2011) 9#3 pp 232–243.
  14. ↑ Wenger, Nuenlist & Locher 2007, pp. 67–69
  15. ↑ "Not Enough NATO In Afghanistan", Dowd, Alan (22 september 2009), CBS News
  16. ↑ Garthoff 1994, Détente and confrontation: American-Soviet relations from Nixon to Reagan, lk 659–661
  17. ↑ "NATO teataja: ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 12. mail 2015.
  18. ↑ Eesti NATO ühing: Kronoloogia
  19. ↑ Leo Kunnas. Putin ja kindralstaap usuvad, et Venemaa jõuab relvajõud moderniseerida enne, kui NATO reageerida suudab Delfi, 22. veebruar 2015
  20. ↑ NATO uued reageerimisjõud said rohelise tule
  21. ↑ 21,0 21,1 Diplomaatia: Karl A. Lamers: NATO roll on pärast külma sõda totaalselt muutunud
  22. ↑ 22,0 22,1 Eesti Sõjamuuseum: EKV 1991–
  23. ↑ 23,0 23,1 Riigikogu Toimetised: Väikeriigi sõjaline institutsioon – Eesti valikud 1991–1994
  24. ↑ Välisministeerium: Eesti ja NATO
  25. ↑ Eesti NATO ühing: Eesti liitumise kronoloogia
  26. ↑ Välisministeerium: Väike riik, suur laud – NATO välisministrite kohtumisest Tallinnas
  27. ↑ NATO opens new centre of excellence on cyber defence
  28. ↑ Postimees: NATO liitlasväed jäävad Eestisse ka tulevaks aastaks
  29. ↑ Reporter: USA väed aabusid Ämarisse
  30. ↑ ERR uudised: Rõivas: Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid
  31. ↑ Postimees: NATO kohalolek maksab Eestile üle kolme miljoni
  32. ↑ Galerii: hispaanlased andsid Eesti õhuruumi valvamise sakslastele üle
  33. ↑ Postimees: Eesti õhuruumi hakkavad valvama 11 miljoni eurosed radarid
  34. ↑ "The SIPRI Military Expenditure Database"
  35. ↑ Vaata, kui paljud NATO riigid täidavad kahe protsendi nõuet Postimees, 28. veebruar 2014
  36. ↑ CNN: "Poland, U.S. sign missile shield deal"
  37. ↑ Delfi: President Obama: meie uus raketikilp on parem
  38. ↑ Delfi: Pentagon soovib paigutada oma raketikilbi elemente Ukrainasse
  39. ↑ Holger Mölder, Julgeolekupartnerlus vallutab maailma Diplomaatia nr 12, september 2004

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=NATO&oldid=6330407"